|
Kuidas sodinotsust prügiesteet sai
Autor: Kaja Tampere Teisipäev, 08. jaanuar 2008
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Kuidas me oma igapäevases elus toimime – kas võtame üles mahakukkunud prügi, kas jätame endast maha puhta ja korras ümbruse näiteks söögilauast tõustes? Kas mõtleme, enne kui poodi ostma lähme ja hiljem, kui osa ostudest prügisse rändab – oli mul seda kõike üldse vaja osta ja koju tassida?
Soome elama asudes sain mitmeid kultuurilisi õppetunde. Üks esimesi asju, mille selgeks pidin saama, oli prügisorteerimine, sest kui panna prügikasti sorteerimata prügi, saab siin trahvi kogu korteriühistu ja oi kuidas selles hirmus üksteisele peale passitakse – et keegi valesti ei käituks!
Alguses oli raske, Eestis sisseharjunud lohakus ja hoolimatus võimutses ja ka minu käitumine kippus selliseks postsovjetlikuks – hoolimatuks.
Esimese häbi oma käitumise pärast elasin üle Soome mineku algul oma professori juures kostil olles, kui olin kanakondid pannud tavalise prügi hulka, lihtsalt rutiinist ja Eestis sisseharjunud praktikast. Professori pere muidugi ei kontrollinud ka prügikotte üle ja oli need kenasti äravedamiseks valmis pannud. Prügiauto juht aga kontrollis ja jättis selle puhtakslutsitud kanakontidega prügikoti kaasa võtmata. Õhtul oli pere muidugi üllatunud, et miks osa prügi viimata, ja siis nad leidsidki kotist mu kanakondid.
Avastused
Omaenda elukoha saamine Soomes tähendas aga seda, et pidin kõik kommunaalsed nõksud selgeks õppima, et siinse kogukonna igapäevaelu reeglite ja eetikaga mitte pahuksisse minna. Kõige rohkem üllatas mind soomlaste sisemine korrektsus, mõtteviis.
Soomes pääseb prügikastile ligi vaid võtmega – avalikke prügikonteinereid lihtsalt pole Ja prükkareid ka lihtsalt pole, sest neil pole kuskil sonkida. Ka prügi ei näe. Majades on spetsiaalsed prügitoad, kus on erinevaid konteinereid – papi, ümbertöödeldava paberi, klaasi, metalli, kuiva segasodi, bioloogiliste jäätmete jaoks...
Kõige keerulisem oli alguses seda meeles pidada, et mida kõike tuleb eraldi sorteerida – no näiteks metallkorgiga õlipudeli puhul tuli kork panna metallikasti ja pudel klaasikasti. Paberiga oli ka segadust – et kus algab papp ja lõpeb paber või vastupidi. Suurte mööbli- ja muu mõttetu kola pakendite jaoks oli aga eraldi puur, millel ka kiri, et palun voldi oma kraam kenasti kokku, siis mahub rohkem ja jätab meeldivama korrektsema mulje.
Kõige nunnum asi selles ökoloogilis-eetilises õppetunnis oli minu jaoks aga biojäätmetele mõeldud kõdunevad kilekotid. Esiteks olid nad juba oma olemuselt sellised pehmed ja mõnusalt sametised. Teiseks armas idee, mis biojäätmete kokkukogumise päris mõnusaks teeb – ei mingit vesist plöga ega vastikut laga. Kui kott saab täidetud, sõlmid sangad kinni ja viskad suurde kasti, kus ka samatüübiline, aga suur kilekott sisemust vooderdamas – puhas, esteetiline ja ütleks, et isegi ilus.
Sodinotsust supertarbija ja megakulutaja...
Üldiselt tundsin ennast Soome tulles just niimoodi. Olin irooniline, kui mu professor grillkana luukerest veel kanasuppi keetis. Kas siis professoril pole tõesti nii palju raha, et peab sedasi koonerdama?
Nüüd keedan ise seda suppi ja üllatan küllatulnud eestlasi. Mina, “rikas” eestlane, käisin alati kooli sööklas söömas, samal ajal kui kolleegid kodust kaasavõetud eelmise päeva toidujääke soojendasid. Nüüd on mul võileivakarp ja supikarp ja termos.
Alalõpmata unustasin ja unustan ka praegu oma mitmekordselt kasutatava koti poereisile kaasa võtta, et natukenegi vähem tarbida ja kilesodi hulka vähendada. Soomlastest ostlejatest käivad julgelt pooled või isegi rohkem poes suurte kandekottidega, mitte ei vea toitu koju saja katkirebeneva kilekotiga.
Tänaseks on Soomes elamine mind õpetanud ja kasvatanud selliseks, et mulle meeldib mõelda sellest, kuidas vähem sodi toota ja endast maailma puhtamaid jalajälgi jätta. Erilise mõnuga võtan ma köögikapi sahtlist oma biojäätmete koti ning mu kompostikast ei haise, ei tilgu, ei aja mind närvi, ja ma ei pea seda kogu aeg ikka uuesti ja uuesti pesema.
Mul on ukse peale liimitud silt, et reklaame ma ei soovi, ja kui mõni ikkagi potsatab postipilust sisse, siis rändab see kenasti “paberite korjamise kotti”. Pudelite, korkide, purkide, kaante ja muu kiliseva-kolisevaga on asi väga konkreetne – iga kord, kui oma pudeleid pudelite kasti viskama lähen, vaatan, mida teised sinna on visanud.
Ma arvan, et prügimaailm on omamoodi lummav, ja see võib olla ka üks põhjusi, miks mõned inimesed tahavadki prügitamisega elatist teenida. See on omamoodi eluviis, sest tegelikult see õpetab maailmale vaatama laiemalt. Et kui meie selle argipäeva eetika maha jätame, siis mis tuleb pärast meid? Kas meil pole mitte vastutust meie elukeskkonna püsimise ees? Kas tõesti nõukaaeg õpetas meid olema nii ükskõiksed, et isegi iseendast enam sisuliselt ei hooli?
Õpime parem mõnuga võtma asju, mis meil ka tulevikus võimaldavad hästi ja mugavalt elada, kuigi tunduvad esmapilgul tülikad – nagu näiteks hammaste pesemine, prügisorteerimine, liikluseeskirjade järgimine, tigeda naabri teretamine jne.
|