|
Niidi pere tragöödia
Autor: OS
Reede, 25. mai 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Kahurid Euroopas olid vaikinud juba üle aasta. Oli tõeline rahukevad, olid 1946. aasta päikeselise maikuu lõpupäevad.
Minu koduküla elanikud ei mõelnud enam Sõrve sõja kahurimürinale, vaid tegid kevadisi põllutöid. Järg oli kartulipaneku käes. Õppeaasta lõpu eel ei olnud ka koolis enam pingelist õppetööd, suuremad poisid võisid pärast tunde natuke palli mängida.
Õpetajate toas olid kohal mõned õpetajad, väiksemad lapsed olid koolist juba lahkunud. See oli ilus soe päiksepaisteline 29. mai minu kodukülas Koimlas, kui järsku kostis kõmakas, mis oli palju tugevam, kui neid oldi harjutud Sõrvest kuulma.
Külast mõni kilomeeter eemal Niidi metsatalus elas talu peremees Mihkel Niit abikaasa Almaga. Mihkel oli küla sepp ja masinamees, kes sügiseti käis perest peresse rehepeksumasinaga. Peres kasvas neli last: kümnene Harvo, kaheksane Henno, kuuene Mati ja viiene Halje. Varem, kui lapsed olid väiksemad, olid talus abiks lapsehoidja ja suiline.
Sel päeval, 29. mail valis perenaine rehetoas koos naabrinaisega seemnekartuleid. Vanem poeg Harvo oli koolist koju jõudnud ning kõõlus koos väiksemate vendadega sepikoja juures, kus isa Mihkel alati midagi huvitavat meisterdas. Sel päeval nokitses ta mingi jublaka kallal, poisid, ninad nirkis, kõik tema ümber. Ilmselt muutus väike Halje rehetoas tüütavaks, sest ema Alma saatis ta välja isa ja vendade juurde. Ja siis see juhtus.
Küllap oli see jublakas kas granaat, mõni mürsk või koguni meremiin, seda ei tea keegi enam. Aga kõmakas oli vägev. Sepapajast, peremehest ja neljast lapsest säilinut võib ainult ette kujutada.
Enne sõda ei sünnitanud saare naised tavaliselt haiglas. Igas piirkonnas oli oma mõni vanem teadjanaine, kes oskas sellisel juhul abi anda. Meil Koimla külas oli selliseks teadjaks minu vanaema Tiina Prei, keda tunti kui Simmu emme. Simmu emm oli vastu võtnud ka kõik Niidi pere neli last.
Uskumatuna tundub praegu, et pereema Alma leidis sel hetkel jõudu tegutsemiseks. Ma ei tea, kes tõi meile sõnumi Niidi pere tragöödiast, aga see oli kutse emmele ka nüüd appi tulla. Meie emm oli julge naine, aga seekord ta Niidile üksi ei läinud, vaid kutsus kaasa minu vanema venna Elmari.
Koolis lõpetas see ootamatu pauk pallimängu, poisid läksid koju. Koju jõudis ka Alma vennapoeg Eimar Salong. Seal sai ta teada tädi pere õnnetusest. Vanaema saatis poisi kohe Niidile, öeldes, mine hobusega, saad kiiremini, võib-olla on abi vaja. Eimar oli siis 13-aastane.
Samal ajal korjasid minu vanaema ja vend õuest ja aiast, puudelt ja maast korvi põhiliselt lastest säilinut. Peremehest olnud suurem allesjäänud osa tükk püksirihma.
Külas levis teade kulutulena. Mehed asusid kooperatiivi puutöökojas puusärke tegema. Tehti neli ilusat väikest valget kirstu lastele ja üks suurem pruun kirst pereisale. Mõni päev enne matust olid koos lähedased, sel ajal oli selline komme lahkunutega jumalaga jätta. Laste kirstud olid siis avatud (matusepäeval jäid kirstud suletuks). Kirstudes oli see, mis neist leida oli õnnestunud ja mis minu emm oli arvanud kellelegi kuuluvat. Laste näod olid terved, aga täiesti mustaks põlenud. Mäletan, et väikse Halje kõrbenud juustesse oli seotud heleroosa pael. Olin siis kümnene, aga see päev seisab praegugi selgelt silme ees.
Pereema Alma elas selle hirmsa õnnetuse üle mõistust kaotamata. Ta aitas suureks kasvada väikesel tüdrukul, kasutütrel Teisil. Viimased aastad elas Alma vennapoeg Eimari ja tema abikaasa Palmi juures. Eimar ja Palmi ehitasid Koimlas endale uue maja, selles oli tuba ka Almale. Eimari ja Palmi meelest aitas Almal seda õnnetust üle elada tema positiivne eluhoiak, arenenud huumorimeel ja tahe kõiki aidata. Ta käis mitme nooriku peres lapsehoidjaks, ise ütles, et ju mul omas peres sellest väheks jäi. Alma lahkus siit ilmast 85-aastasena 1992. aastal, tänavu saanuks ta sajandivanuseks.
Meil on Elmari ja Palmiga sel teemal palju juttu olnud, et miks ja kuidas selline õnnetus ikkagi juhtuda sai. Eimar arvab, et küllap oli Niidi Mihkel ennegi igasuguste lõhkekehadega tegemist teinud, et neist sepatööks metalli saada. Ning et midagi juhtunud polnud, oli julge. Sellised asjad huvitavad ju mehi ja poisikesi. Sõja järel vedeles igasugust laskemoona kõikjal palju, aeg-ajalt leitakse seda veel praegugi.
Tark jättis puutumata, rumal korjas üles ja kannatas. Meie Taritu koolist hukkus niimoodi peale Harvo veel neli poissi. Paar neist olid kogu päeva koolipingi sahtlis salaja granaati veeretanud. Pärast tunde koduteel granaati veel uurides see lõhkes ja kahte ilusat poissi ei olnud enam. Sellest ajast oli õpetaja Hermine Leesi range nõue, et käed olgu poistel tunni ajal laua peal nähtaval.
Aeg on edasi läinud ja maailm meie ümber hoopis teine. Iraagis või Palestiinas on tehtud mees, naine või poisike see, kes teadlikult ennast õhku laseb ja mida rohkem rahvast endaga koos, seda uhkem. Aga kui Tallinna tänaval jalutab mõni nolk, granaat taskus või kurikas käes, siis see küll kangelastegu pole. Pigem näitab inimese ääretult vähest haritust.
Helve Teern
|
RSS